Sada aastat de jure tunnustamisest – Eesti ja Leedu suhete ajajoon

 / 

2. märtsil 1921. aastal tunnustas Leedu (koos Lätiga) Eesti Vabariiki de jure ja pandi alus ametlikule diplomaatilisele suhtlusele. Faktiliselt oli Leedu aga Eesti Vabariiki tunnustanud juba iseseisvuse väljakuulutamisest alates.

Juubeliaastaks oleme koostanud Eesti ja Leedu diplomaatiliste suhete ajajoone. See on kronoloogiline ajalooliste fotode, dokumentide ja tekstide galerii, mis annab ülevaate kahe riigi suhete unikaalsetest ja olulistest hetkedest.

Ajajoonel jõuame välja 1990. aastate algusesse, kus Eesti ja Leedu iseseisvus taastati pärast ligikaudu pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsiooni ning sellele järgnes üksteise taastunnustamine ning ka diplomaatiliste suhete taassõlmimine. Ligikaudu 30 aastat tihedaid suhteid, mis omakorda sellele järgneb, vajab veel põhjalikumat uurimist, ning seetõttu avaldatakse ajajoone 2. osa juubeliaasta jooksul järjena.

Täname kõiki, kes on andnud oma panuse faktide, fotode ja dokumentide kogumisse!

Fotoallkirjade vaatamiseks mine kursoriga fotole. Head ajarännakut!

Eesti suursaatkond Leedus

Eesti välisministeerium

Täname prof Eero Medijainenit Tartu ülikoolist, kes on ajajoone materjalidesse suure panuse andnud!

11.12.1917
Proloog Leedu Rahvusnõukogu liikmed novembris 1917. Foto: Leedu Rahvusmuuseum
Esimese maailmasõja eel ja ajal kujunesid Vilniuses, Pariisis, Zürichis, Peterburis ja USA-s keskused, mis seadsid oma eesmärgiks leedulaste huvide kaitsmise.

Saksa okupatsioonivõimud hakkasid toetama leedulaste rahvuslike ühenduste tegevust ja tunnustasid nende esindusorganina Rahvusnõukogu ehk Tarybat. Tulevane Leedu riik pidi jääma personaaluniooni ning majanduslikku, poliitilisse ja sõjalisse liitu Saksamaaga. Saksa sõjaväe esindajad pooldasid uniooni Preisimaaga, aga seejärel leiti, et kuningaks võiks saada hertsog Wilhelm von Urach, Württembergi krahv, Leedus kuningas Mindaugas II nime all. Valik langes temale, kuna tegemist oli ainukese katoliiklasest Saksa printsiga, kes ei olnud sugulusvahekorras valitsevate dünastiatega. Teda toetas Saksa Riigipäeva liige Matthias Erzberger.

16.02.1918
Kuulutati välja Leedu Vabariigi iseseisvus Käsitsi kirjutatud Leedu iseseisvusdeklaratsioon, mille originaal leiti üles Berliinist 2017. aastal. Foto ja allikas: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Original_Act_of_Independence_of_Lithuania_hand-written_in_Lithuanian_language.jpg
Kõik Tarybaga seotud poliitikud ei nõustunud lahendusega personaalunioonist Saksamaaga ja kuulutasid 16. veebruaril vastu võetud iseseisvuse aktiga välja Leedu riigi taastamise. Selle riigikorralduse pidi otsustama valimiste järel moodustatav Asutav Kogu (Steigiamasis Seimas).
Kuni 1921. aastani kinnitati, et kaheksa päeva hiljem iseseisvaks kuulutatud Eesti tunnustas Leedut algusest peale ehk alates 24. veebruarist 1918.
24.02.1918
Kuulutati välja Eesti Vabariigi iseseisvus Eesti Vabariigi iseseisvusdeklaratsiooni ettelugemine Pärnu Endla teatri rõdult. Foto: Pärnu muuseumi kogu
Päästekomitee algatusel koostati Eesti iseseisvusmanifest, mis 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri rõdult avalikult ette loeti. Järgmisel päeval, 24. veebruaril 1918 kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks.
jaanuar 1919
Algas Pariisi rahukonverents Pariisi rahukonverents. President Woodrow Wilson lugemas ette Rahvasteliidu põhikirja. Foto: Prantsusmaa välisministeeriumi arhiiv
Pariisi rahukonverentsi alguses planeeriti enamlaste, Vene valgete ja piiririikide ühist nõupidamist, millega Balti riigid nõustusid, aga mis teoks ei saanud.
Rahukonverentsi toimumise ajal hakati senise Leedu ja Balti provintside eristamise asemel neid üha enam koos Balti riikideks nimetama, kuigi Leedul olid pisut teistsugused suhted nii Vene valgete kui ka Rüdiger von der Goltzi väeüksustega ning Leedus rõhuti enam ajaloolisele õiglusele kui enesemääramise printsiibile.

Pariisi rahukonverents kestis jaanuarist 1919 kuni jaanuarini 1921. Konverents kutsuti kokku pärast Esimest maailmasõda ja Eesti delegatsioon võttis sellest osa vaatlejana. Nii Eestil kui ka Lätil ja Leedul jäi Pariisist veel de jure tunnustus saamata, küll aga saadi palju häid kontakte ja abi.

20.03.1919
Liepāja kaudu saabus Tallinnasse Läti Kārlis Ulmanise valitsuse vahendusel Leedu delegatsioon Telegramm Leedu delegatsiooni saabumisest. Foto: Rahvusarhiiv
08.04.1919
Eesti esimeseks esindajaks Leedus sai kapten Jaan Junkur, kes määrati sinna sideohvitseriks, aga täitis Leedus ka diplomaatilisi kohustusi Jaan Junkur. Foto: Rahvusarhiiv
14.05.1919
Leedu välisministeerium tegi Eesti valitsusele ettepaneku sõlmida diplomaatilised suhted ja vahetada omavahel esindajaid Leedu välisministeeriumi kiri Eesti valitsusele. Foto: Rahvusarhiiv
05.06.1919
Eesti, Läti ja Leedu esindajad Pariisis tegid esimest korda ühisavalduse, kus sooviti Balti riikide iseseisvuse tunnustamist
16.08.1919
Leedu välisminister nimetas esimese esindaja Eestisse – Jonas Šliūpas Jonas Šliūpas. Foto: „Lietuvos Albumas“ (1921)
Jonas Šliūpas (1861–1944) sai kõrgema hariduse Venemaal, õppides õigust ja loodusteadusi. Revolutsioonilise tegevuse tõttu oli ta sunnitud lahkuma Ameerika Ühendriikidesse, kus elas Leedu iseseisvumiseni. Oli Leedu esindaja rahuläbirääkimistel enamlaste delegatsiooniga Eestis ja nõupidamistel Balti riikide vahel 1919. aasta sügisel koos sõjaväeatašee Ladas Natkevičiusega. Hiljem toetas ta Balti riikide koostööd ja oli Leedu-Läti ühingu esimees. Ta on teinud ettepanekuid luua Läti-Leedu ühisriik. 1944. aasta sügisel põgenes Punaarmee eest Saksamaale ja suri Berliinis 6. novembril 1944.
24.03.1920
Leedu asjuriks Eestisse nimetati Vytautas Jonas Gylys Jonas Gylys. Foto: „Lietuvos Albumas“ (1921)
Vytautas Jonas Gylys (1886–1959) esindas Leedut 1919 Soomes ja nimetati novembris 1919 esindajaks rahuläbirääkimistele enamlastega Tartus. Hiljem esindas Leedut mitmes riigis. Pärast nõukogude okupatsiooni pääses pagulusse ja esindas kuni surmani Leedut Torontos peakonsulina, toetades seal Balti pagulaste koostööd.
31.08.1920
Riia lähedal Bulduris algas Balti riikide esindajate konverents, mille tulemusena lubasid osalejad taas üksteist de jure tunnustada Hotell Bulduri suvituskohas (praegu Jūrmala linnaosa), Riia konverentsi toimumise koht. Foto: Rahvusarhiiv
01.01.1921
Novembrist 1919 Leedus Eesti sõjaväelise esindajana teeninud August Schmidt (Torma) määrati asjur-konsuliks August Torma. Foto: välisministeeriumi arhiiv
Temast sai Eesti esimene ametlik diplomaatiline esindaja Leedus. Oma volikirja andis ta üle 12. märtsil 1921.

Dokument Torma ametisse nimetamise kohta. Foto: Rahvusarhiiv

Dokument Torma ametisse nimetamise kohta. Foto: Rahvusarhiiv

19.02.1921
Eesti tunnustas Leedu Vabariiki de jure Leedu de jure tunnustamine. Foto: Rahvusarhiiv
02.03.1921
Leedu tunnustas Eesti Vabariiki de jure
12.07.1921
Eesti ja Leedu vahel sõlmiti Riias konsulaarleping Konsulaarlepingu registreerimine Rahvasteliidus. Foto: Rahvusarhiiv
22.09.1921
Eesti, Läti ja Leedu võeti Rahvasteliidu liikmeteks Eesti delegatsioon Rahvaste Liidu II täiskogu koosolekul 09.–10.1921. Foto: Rahvusarhiiv
Sellega kaasnes diplomaatiline tunnustus realt Rahvasteliidu liikmesriikidelt, kes seda varem eraldi polnud teinud.
20.11.1921
Leedu asjuriks Eestis nimetati Dovas Zaunius Dovas Zaunius. Foto: Leedu välisministeerium
Dovas Zaunius sündis 1892. aastal Ida-Preisimaal Tilsitis. Ta õppis õigusteadust Saksa ülikoolides ja sai 1917. aastal õigusteaduse doktoriks. Maailmasõjast võttis ta osa Preisi armees ja määrati okupeeritud Leedusse sõjatsensoriks. Pärast Leedu iseseisvumist võttis ta osa Leedu välisministeeriumi organiseerimisest, oli seal nõunik, siis poliitilise osakonna juhataja. 1921. aastal määrati Zaunius saadikuks Lätti ja 1922. aastal külastas ta paaril korral ka Eestit. 1923 määrati Tšehhoslovakkiasse. 1927. aastal naasis ta Kaunasesse välisministeeriumi peasekretäriks, kuni sai 1929. aastal välisministriks. Aastail 1936–1940 oli ta Leedu Panga juht. Zaunius suri veebruaris 1940. Ta esindas Leedut mitmetel Balti riikide konverentsidel, oli Leedu delegatsiooni juht Rahvasteliidus jne.
17.02.1923
Leedu esindajaks nimetati Jonas Aukštuolis
Jonas Aukštuolis (1885–1949) oli Esimese maailmasõja lõpul Leedu esindaja Skandinaavias, kus aitas Leedust pärit sõjapõgenikel kodumaale pöörduda. Pärast Leedu iseseisvumist sai temast esindaja Rootsis, Norras ja Madalmaades (kuni 1922). 1923. aastal nimetati ta esindajaks Lätis ja Eestis. Alates 1925. aastast sai temast täievoliline saadik ja minister Eestis, täites ka diplomaatilise korpuse vanema kohuseid. 1927–1930 oli ta saadikuks Eestis ja alates 1929. aastast ühtlasi ka Soomes, asukohaga Tallinnas. 1932–1934 esindas ta Leedut Tšehhoslovakkias ja seejärel kuni 1939. aastani mitmes riigis Lõuna-Ameerikas. Kodumaale naasis ta 1939. aastal, kuid arreteeriti nõukogude võimu poolt ja ta suri Siberis.
19.03.1925
Eesti esimene täievoliline saadik Leedus – Julius Seljamaa Julius Seljamaa. Foto: välisministeeriumi arhiiv
Oktoobrist 1923 Leedus asjuriks olnud Julius Seljamaa, kes oli ühtlasi saadik Lätis, andis Leedu presidendile üle oma volikirja, millega sai temast Eesti esimene saadik Leedus.
28.03.1927
Kaunases asutati Leedu Eesti ühing Leedu-Eesti Ühing – Ühingu esimeheks oli Jonas Vileišis (Kaunase linnapea 1921-1931, jurist, poliitik ja diplomaat). Foto: Rahvusarhiiv
Ühing tegeles kultuurisidemete loomisega Eesti ja Leedu vahel. Avamisel esines ka Eesti asjur Leedus – Hans Oidermann (Ants Oidermaa).
01.05.1928
Eesti saadikuks Leedus määrati Heinrich Laretei Heinrich Laretei. Foto: välisministeeriumi arhiiv
13.02.1930
Eesti saatkonna ees toimus meeleavaldus Eesti riigivanema Otto Strandmani visiit Poola veebruaris 1930, Eesti delegatsiooni vastuvõtt Leedu-Poola piiril Turmantase raudteejaamas. Foto: Rahvusarhiiv
Põhjuseks oli Eesti riigivanema Otto Strandmani külaskäik Poola, mille käigus pidas ta ette planeerimata kõne Vilniuse raudteejaamas.
15.01.1931
Eesti ja Leedu vahel sõlmiti kaubandusleping 1931 sõlmiti ajutine kaubandusleping nootide vahetamise teel. Foto: Rahvusarhiiv
Kuigi majanduslikud sidemed Eesti ja Leedu vahel ei olnud toona väga tihedad, hoidis leping ära kahe riigi vahelise tollisõja.

1931 sõlmiti ajutine kaubandusleping nootide vahetamise teel. Foto: Rahvusarhiiv

1931 sõlmiti ajutine kaubandusleping nootide vahetamise teel. Foto: Rahvusarhiiv

16.02.1931
Eesti-Leedu Ühing Taotlus Eesti-Leedu Ühingu registreerimiseks. Foto: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=postimeesew19310215.2.11
Tallinna raekojas asutati linnapea Anton Uessoni eesistumisel Eesti-Leedu ühing. Kinnitati kodukord ja otsustati igal aastal samal päeval korraldada ühingu koosolek.
01.05.1931
Johan Leppik määrati Eesti saadikuks Leedus Johan Leppik. Foto: välisministeeriumi arhiiv
Volikirja andis ta üle 11. mail.

Leppiku määramine saadikuks. Foto: Rahvusarhiiv

Leppiku määramine saadikuks. Foto: Rahvusarhiiv

22.02.1933
Bronius Edmundas Dailidė määrati saadikuks Tallinnasse Bronius Edmundas Dailidė. Foto: https://www.vle.lt/straipsnis/bronius-edmundas-dailide/
„Senine Leedu saadik Riias Bronius Edmundas Dailidė esitas Läti presidendile oma lahkumise teate. Dailidė asub 19. veebruaril saadiku kohale Tallinna.“
Allikas: Postimees, 16. veebruar 1933

„Üleeile saabus Tallinna uus Leedu saadik B. Dailide. Eile tegi uus saadik oma esimesed visiidid ja täna keskpäeval toimub volituste üleandmine riigivanemale.“

Allikas: Postimees, 22. veebruar 1933; Päevaleht, 23. veebruar 1933

Volikiri. Foto: Rahvusarhiiv

Volikiri. Foto: Rahvusarhiiv

12.09.1934
Eesti, Läti ja Leedu vahel sõlmiti Genfis Balti liit Välisminister Julius Seljamaa Leedu välisminister Stasys Lozoraitisega (vasakul) Balti riikide konverentsil Tallinnas 1934. aastal. Foto: Rahvusarhiiv
Balti liit oli peamiselt mõeldud kolme riigi välispoliitika kooskõlastamiseks. Peale liidu sõlmimist toimusid regulaarsed Balti riikide välisministrite konverentsid.

Loe rohkem: Medijainen, E. Eesti välispoliitika Balti suund 1926–1934 (Tartu, 1991), 41–42.
01.10.1936
Oskar Öpik määrati Eesti saadikuks Leedus Oskar Öpik. Foto: välisministeeriumi arhiiv
„Kaheksa aastat oli möödunud sellest, kui olin jätnud jumalaga Kaunasega pärast üheaastast viibimist Leedu pealinnas. Tol ajal olin seal olnud chargé d’affaires’i seisuses, nüüd olin tagasi tulnud täisvolilise saadikuna, ja ühes muutusega omaenda teenistuslikus staatuses ja (kahjuks!) ka vanuses. Leidsin, et ka Kaunases oli palju vahepeal muutunud. Need muudatused tegid mu olemise seal palju mõnusamaks võrreldes olukordadega kaheksa aastat varem. Peamine muudatus oli leedulaste suhtumises Eestisse. Seisukoht, et Leedu sõprust Eestiga tumestas Eesti hea vahekord Poolaga, oli nüüd kõrvale heidetud.“
Allikas: Oskar Mamers, „Häda võidetuile“ (Stockholm: EMP, 1958), 11. Oskar Mamers oli Oskar Öpiku varjunimi kirjanikuna.

Riigivanema otsus Oskar Öpiku saadikuks määramise kohta. Foto: Rahvusarhiiv

Riigivanema otsus Oskar Öpiku saadikuks määramise kohta. Foto: Rahvusarhiiv

15.02.1938
Aleksander Warma määrati Eesti saadikuks Leetu Aleksander Warma. Foto: Rahvusarhiiv
Volikirja andis Warma üle 15.03.1938.

Aleksander Warma Leedus volikirja üle andmas. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Aleksander Warma Leedus volikirja üle andmas. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Aleksander Warma määramine saadikuks. Foto: Rahvusarhiiv

Aleksander Warma määramine saadikuks. Foto: Rahvusarhiiv

23.08.1939
Molotovi-Ribbentropi pakt MRP kaart
Moskvas sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salajases lisaprotokollis jagati Ida-Euroopa Saksamaa ja NSV Liidu vahel. See sillutas teed Balti riikide peatsele okupeerimisele ja annekteerimisele.
01.09.1939
Jaan Lattik määrati Eesti saadikuks Leetu Jaan Lattik sellest ajast, kui ta oli välisminister 1928-1931. Foto: Rahvusarhiiv
Volikirja andis ta üle 20. septembril 1939. Lattik ei jõudnud kaua ametis olla, juba juunis 1940 kutsuti ta tagasi.

Eestis pidas ta tagasi jõudes Kambjas talu. Septembris 1944 põgenes aga Rootsi, kus ta alates 1945. aastat töötas Stockholmi kõrgkooli arhiivis ja kuulutuspunkti hooldajana. Lisaks oli ta 1952. aastast kuni surmani 1967 koguduse emeriitõpetaja Södertäljes.
15.06.1940
Punaarmee sisenes Leetu, algas Nõukogude okupatsioon Punaarmee sisenemine Leetu. Foto: Leedu parlament
21.06.1940
Eestis teostati Punaarmee toel riigipööre ja algas Eesti Vabariigi inkorporeerimine Nõukogude Liitu Okupatsiooni tingimustes valitud Riigivolikogu avaistung. Nädal Pildis 1940. Foto: Rahvusarhiiv
Eesti NSV valitsus otsustas likvideerida kõik Eesti saatkonnad, konsulaadid ja aukonsulaadid ning anda nende varad üle kohapealsetele NSV Liidu esindustele. 25. augustiks nõuti kõikide Eestis olevate välissaadikute lahkumist.
august 1940
Suleti Eesti saatkond Kaunases Jaan Lattiku ärakutsumise dokument. Foto: Rahvusarhiiv
Viimase Eesti saadiku Leedus enne Teist maailmasõda Jaan Lattiku ärakutsumise dokument. Foto: Rahvusarhiiv
suvi 1940
Nõukogude Liit okupeeris iseseisvad Eesti, Läti ja Leedu vabariigid, olles neile eelnevalt esitanud ülekaaluka sõjalise jõu ähvardusel ultimaatumid Ernst Jaakson kätlemas Eesti Vabariigi esindajana USA presidendi Roland Reaganiga 1982. aastal. Foto: välisministeeriumi arhiiv
Välismaal jäid püsima mõned Balti riikide saatkonnad, mis jätkasid tegutsemist kogu Nõukogude okupatsiooni vältel. Välismaal tööle jäänud diplomaadid kooskõlastasid omavahel tegevust, kaitsesid oma kodanike huve ning kehastasid Balti riikide õiguslikku järjepidevust.

Loe rohkem, kuidas Eesti välisministeerium likvideeriti ja riigi järjepidevust jäid hoidma Eesti diplomaadid välismaal.

Loe rohkem Leedu välisesinduste kohta perioodil 1940–1991 siit

 

13.02.1966
BATUN-i asutamine New Yorgis Batuni 20. aastapäeva tähistamine USAs. Foto: draugas.org
Eesti, Läti ja Leedu noorema põlvkonna pagulaste ühistöös algatati Balti Apell Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile (BATUN), mis andis külma sõja ajal olulise panuse sellesse, et ÜRO-s teadvustataks olukorda Balti riikides ja seal toime pandud inimõiguste rikkumisi.
august 1979
Balti apell
1979. aasta augustis koostatud Balti apell oli 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokolliga, kuulutada see allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide iseseisvus. Eestist andsid oma allkirja Mart Niklus, Enn Tarto, Erik Udam ja Endel Ratas.

Tutvu Balti apelli originaaltekstiga.

13.01.1983
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorrast Eestis, Lätis ja Leedus Balti resolutsiooni vastuvõtmise eel Balti delegatsioon Euroopa Parlamendi ees Strasbourgis. Vasakult: leedulaste esindaja Inglismaalt; Inglise Parlamendi liige Richard Simmons; pr Venskas ja hr Venskas Prantsusmaalt; dr Bobelis USA-st; Balti delegatsiooni juhataja Alan R. Tyrrell; Läti Inf. keskuse juhataja Saksamaalt Julijs Kadelis; leedu kirikuõpetaja Prunskis; Läti Kesknõukogu esimees Rootsis Imants Freimanis; U. E. K. Euroopa büroo juhataja Ants Luik. Foto: Rahvusarhiiv
Reageeringuna Balti apellile järgnes 13. jaanuaril 1983 Euroopa Parlamendi resolutsioon – esimese rahvusvahelise organisatsiooni seisukohavõtt Balti riikide toetuseks. See kõik innustas omakorda Baltimaade pagulasi ja vabasse maailma jäänud Balti riikide diplomaate korraldama oma asukohamaades okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu olukorda selgitavaid poliitilisi aktsioone ning tõmbama avalikkuse tähelepanu vabaduspüüetele kodumaal.
1980. aastad
Leedul õnnestus nõukogude anneksiooni perioodist välja tulla pisut paremas olukorras kui tema saatusekaaslastel
Erinevalt Eestist ja Lätist ei toimunud seal ulatuslikku põlisrahva vähenemist sisserännanute arvel. Leedu kommunistliku partei juhtkond koosnes pigem kohalikest, mitte venelastest või Vene aladelt sisse toodud leedulastest. Leedus ei olnud väga suuri tööstuskeskusi või sadamalinnu, mis vajanuksid lisatööjõudu. Erinevalt põhjanaabritest toimus Leedus nõukogude perioodil rahvastiku loomulik juurdekasv. Ühtsust toetas mõjukas katoliku kirik.
1980ndate II pool – 1991
Perestroika, glasnost, Balti kett ja laulev revolutsioon Balti kett. Foto: Harald Leppikson, Rahvusarhiiv
Nõukogude Liidu riigipea Mihhail Gorbatšov tegi 1980. aastate teisel poolel algust riigi reformimisega, mis viis lõpuks NSV Liidu lagunemiseni.

1980. aastate teisel poolel muutusid Balti liiduvabariikide vahelised sidemed üha tihedamaks, seda eriti rahvarinnete ja muude ühenduste kontaktide näol.

Omavaheliste suhete kulminatsiooniks said Balti keti organiseerimine 23. augustil 1989 ning solidaarne vastuseis nõukogude eriüksuste veristele rünnakutele Vilniuses ja Riias. Nende sündmuste järelmõjud kõlasid vastu kogu maailmas ja panid aluse enneolematult tihedatele omavahelistele suhetele Balti riikide vahel järgneva aastakümne jooksul.

Laulev revolutsioon hõlmab aastail 1987–1991 Eestis, Lätis ja Leedus toimunud ühiskondlik-poliitilisi sündmusi, mis kaasnesid NLKP KK peasekretäri Mihhail Gorbatšovi algatatud uuenduspoliitika (perestroika) ja avalikustamisega (glasnost) Nõukogude Liidus.

Loe rohkem Balti keti toimumise kohta.

11.03.1990
Leedu Vabariigi iseseisvus taastati Leedu iseseisvuse taastamine Leedu ülemnõukogus pärast iseseisvuse väljakuulutamist 11.03.1990
1990. aasta 11. märtsil kuulutas Leedu Ülemnõukogu Leedu taas iseseisvaks riigiks. Nõukogude Liit püüdis Leedu lahkulöömist takistada esmalt majandusblokaadi abil. 1991. aasta jaanuaris esitati Leedule ultimaatum ja püüti Nõukogude võimu maksma panna armeeüksuste abiga. 13. jaanuaril hukkus armee käe läbi Vilniuses 13 iseseisvuse toetajat.
30.04.1990
Vilniuses loodud Eesti diplomaatilises esinduses alustas tööd alaline esindaja Mart Tarmak, kes andis volikirja üle 2. mail 1990 Värske Eesti valitsuse esindaja Leedus Mart Tarmak kohtus 3. mail 1990 Eesti Kaunase saatkonna atašee aastatel 1938 – 1940 Erich Lipstoki (vasakul) ja Leedu välisminister Juozas Urbšysiga (oli Leedu välisminister aastatel 1938–1940). Foto: Eesti saatkond Vilniuses
Värske Eesti valitsuse esindaja Leedus Mart Tarmak kohtus 3. mail 1990 Eesti Kaunase saatkonna atašee aastatel 1938 – 1940 Erich Lipstoki (vasakul) ja Leedu välisminister Juozas Urbšysiga (oli Leedu välisminister aastatel 1938–1940).
08.12.1990
Tallinnas avati Leedu esindus Välisminister Lennart Meri ja Leedu valitsuse esindaja Sigitas Kudarauskas Leedu esinduse avamisel 08.12.1990. Foto: Rahvusarhiiv, Endel Tarkpea
Esimene Leedu esindaja oli Sigitas Kudarauskas, kes oli ametis kuni 1993. aastani. Tema järel oli ametis Deividas Matulionis kuni 1994. aastani.
20.08.1991
Taastati Eesti Vabariigi iseseisvus Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval 23.8.1991 Lenini kuju kangutamine EKP Keskkomitee (praeguse välisministeeriumi) eest. Foto: Peeter Langovits
Pärast läbikukkunud riigipöördekatset Moskvas kuulutas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu riikliku iseseisvuse taastatuks ja taotleti diplomaatiliste suhete taastamist välisriikidega.
22.08.1991
Leedu taastunnustas Eesti Vabariiki Leedu taastunnustas Eesti Vabariiki. Foto: välisministeeriumi arhiiv
17.09.1991
Eesti, Leedu ja Läti võeti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeteks Liputseremoonia New Yorgis 17.09.1991. Foto: välisministeeriumi arhiiv
08.11.1991
Eesti, Leedu ja Läti Vabariigi esinduskogud otsustasid luua parlamentide vahelise assamblee - Balti Assamblee Balti Assamblee logo
Seejärel loodi ka täidesaatvate võimude koostöö ühendus - Balti Ministrite Nõukogu. Selle kõrgeim organ on Balti peaministrite kohtumised, mis toimuvad vähemalt kaks korda aastas.
02.06.1992
Volikirja esitas Eesti esimene suursaadik Leedus Valvi Strikaitienė Eesti ajutine saatkonnahoone Vilniuses, 2. juuli 1992. Pildil on Leedu presidendile äsja volikirjad üle andnud Valvi Strikaitienė. Foto: Valvi Strikaitienė erakogu

Valvi Strikaitiene annab üle oma volikirjad Leedu Vabariigi Ülemnõukogu esimehele Vytautas Landsbergisele 2. juulil 1992. Foto: Valvi Strikaitienė erakogu

Valvi Strikaitiene annab üle oma volikirjad Leedu Vabariigi Ülemnõukogu esimehele Vytautas Landsbergisele 2. juulil 1992. Foto: Valvi Strikaitienė erakogu

07.07.1994
Volikirja esitas Leedu esimene suursaadik Eestis Halina Kobeckaitė

Kohtumine välisministeeriumis enne volikirja viimist Merile, vasakul protokolliülem Andres Unga ja paremal Leedu asjur Deividas Matulionis. Foto: Voldemar Maask, välisministeeriumi arhiiv

Kohtumine välisministeeriumis enne volikirja viimist Merile, vasakul protokolliülem Andres Unga ja paremal Leedu asjur Deividas Matulionis. Foto: Voldemar Maask, välisministeeriumi arhiiv